Ajalugu

Viljandi mõisa neorenessanss-stiilis häärber valmis 1880. aastal arhitekt Robert Pflugi projekti järgi. Foto aastast 1910, Eesti Ajaloomuuseum SA

Koos muistse ordulinnuse varemetega oli Viljandi loss ehk Schloss Fellin juba tsaariajal üks Viljandi vaatamisväärsusi, mida kajastati toonastel postkaartidel

Koos muistse ordulinnuse varemetega oli Viljandi loss ehk Schloss Fellin juba tsaariajal üks Viljandi vaatamisväärsusi, mida kajastati toonastel postkaartidel. Viljandi Muuseum

Viljandi mõisa ajalugu

Viljandi mõisa (saksa keeles Schloß Fellin) areng ja õitseng sai alguse, kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf läänistas 1624. aastal Viljandi koos ümbrusega Jacob de la Gardiele. Mõisakeskus tekkis keskaegsest linnast läände, linna ja Rootsi-Poola sõdades varemeteks muutunud kunagise võimsa ordulinnuse vahele.

Pärast Viljandi linna ja ümbruskonda rängalt laastanud Põhjasõda kinkis Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna Viljandi mõisa oma täditütrele Mariale. 1749. aastal valmis mõisas ühekorruseline barokne puidust peahoone, mida olevat ka keisrinna ise külastanud. Hoone lammutati 1938. aastal, praegu asub selles paigas kindral Johan Laidoneri ratsamonument.

Mõisaomanikud Ungern-Sternbergide aadlisuguvõsast

1860. aastal ostis Viljandi mõisa parun August Paul Adolph von Ungern-Sternberg, kes oli ka Erastvere ja Vana-Piigandi mõisate omanik. Ungern-Sternbergid kuulusid vanimate aadliperede hulka Eesti-, Liivi- ja Kuramaal, nende Viljandiga seotud haru pärines Rootsi riigi vabahärradest. Ungern-Sternbergid kujundasid Viljandi linna armastusega kolme inimpõlve jooksul ja andsid olulise osa linna praegusestki näost.

Pärast Viljandi mõisa ostmist eraldas August Paul Adolph oma maadest krundi maakoguduse kiriku ehitamiseks. Jaani kiriku, mida tollal ka saksa kirikuks nimetati, kõrvale kerkis uus Pauluse kirik, mida nimetati eesti kirikuks. Selle liikmed olid ka paruni järeltulijad kuni Eestist lahkumiseni.

Ungern-Sternbergide aadlivapp aastast 1653

Ungern-Sternbergide aadlivapp aastast 1653. Eesti Ajalooarhiiv

Viljandi mõisa kuni aastani 1907 juhtinud parun Oswald von Ungern-Sternberg hoolitses selle eest, et kauni lossi ümber oleks küllaldaselt rohelust

Viljandi mõisa kuni aastani 1907 juhtinud parun Oswald von Ungern-Sternberg hoolitses selle eest, et kauni lossi ümber oleks küllaldaselt rohelust. Foto aastast 1910, Eesti Ajaloomuuseum SA

Valmib uus Viljandi loss

Fellini mõisa hakkas juhtima August Paul Adolphi poeg Oswald Paul Conrad Constantin, kes 1877. aastal abiellus Lätis Emily Sophie Alexandrine vabapreili von Wolffiga.

Kohe peale pulmi hakati Viljandis kavandama uut mõisahoonet. Parunipaari esiklaps, tütar Alexandrine Alice Emily nägi ilmavalgust 1878. aastal veel Fellini mõisa vanas häärberis. Alexandrine (hilisem von Mensenkampff) kirjutab oma mälestustes, et ta oli suur pettumus, sest esimeseks oodati ju poega. Kuid Alexandrine aktiivne, pidevalt tegevusi otsiv poisilik loomus “parandas seda viga”: tema mängukaaslased olid hobused ja koerad, päevad otsa tegutses ta õues ja aias ning eriti uhke oli ta siis, kui isa ta tööreisidele kaasa võttis. Nendel reisidel tutvustas isa tütrele põllumajanduse saladusi ja koos arutati äriplaane.

Uus neorenessanss-stiilis kivist mõisahoone valmis 1880. aastal arhitekt Friedrich Ferdinand Modi projekti järgi. Kaasaegsete kirjelduste järgi oli mõisahäärber imekaunis, niisamuti ka seda ümbritsev park, mis lausa uppus rohelusse.

Viljandi lossi peasissepääs

Viljandi lossi peasissepääs. Foto 1900. aastate algusest. Eesti Ajaloomuuseum SA

Alexandrine on oma lapsepõlvemälestustes kirjutanud, et ruumikas veranda oli suvel lossirahva lemmikkoht, kus tehti tööd, loeti, söödi lõunat, joodi kohvi. Seal asus ka tema mängunurk kiikhobuse ja nukkudega. Kaunite poleeritud jalakast ustega saali laes rippus suur Veneetsia kroonlühter ning seintel oli palju kunsti, muu hulgas Murillo maalide “Johannes lambaga” ja “Kristus ja Johannes merikarbiga” koopiad, mõned Itaalia ja Hollandi meremaalid ning suur maal talvemaastikuga. Toa nurgas peeglilaual seisis kolimise käigus lapse käest libisenud ning ninale viga saanud Goethe büst. Väikese salongi seintel oli samuti mitmeid maale, sealhulgas kaks Rembrandti koopiat. Samal korrusel paiknes veel ema kirjutustuba, mille seintel oli palju fotosid ning kus seisis Weizenbergi marmorreljeef vanavanematest. Vanemate suures magamistoas asus huvitav peegelkapp, milles oli lapsel põnev tuhnida, sest enne jõule tavatses ema seal kinke hoida. Lastetuba, toatüdruku tuba, söögivalmistus- ja söögituba, härrastetuba, isa kirjutustuba, puhvetituba ja tagumine veranda paiknesid kõik samal korrusel. Suur lai trepp viis ülemisele korrusele, kus asusid seitse külalistetuba ning suur valgusküllane pesukuivatuspööning.

Veel üks järsk trepp viis kõige ülemisele pööningule, kus hoiti vanu pudeleid, karpe ja kaste, millest lapsel oli tore endale nukumaju ja hobusetalle ehitada. Alexandrine armastas käia seal väikestest ümmargustest akendest kaugele loodusesse välja vaatamas.

Keldrikorrusel asusid mitu kuiva keldrit, teenijatetuba, käsitööliste tuba ja pesumaja.

Lennundushuviline mõisaomanik

Aastal 1900 sündis parunipaarile poeg Heinrich (Heinz) Oswald Paul Richard, kes sai oma isaga koos veeta vaid seitse aastat. Parun Oswald Paul Conrad Constantin suri 1907. aastal ja maeti perekonnakalmistule lossi vastas. Tema haua kaevamisel avastati varasema ehitise jäänused – samas paigas olid kunagi asunud nii orduaegne katoliku kabel kui ka de la Gardiede härrastemaja.

Viljandi viimane mõisaomanik Ungern-Sternbergide suguvõsast, Heinz, oli suur lennundusentusiast, kes pani 1930. aastate alguses aluse Eesti eralennundusele ja muutis oma kodulinna Viljandi mõneks aastaks lausa Eesti lennunduse pealinnaks.

Viljandi viimane Ungern-Sternbergist mõisahärra Heinz (1900-1945) lapsena Viljandis

Viljandi viimane Ungern-Sternbergist mõisahärra Heinz (1900-1945) lapsena Viljandis. Foto aastast 1904, Jaan Riet, Viljandi Muuseum

Heinz von Ungern-Sternbergi mehaanikatöökojas ehitatud monoplaan ES-AAC. Foto aastast 1934, Viljandi Muuseum

Lendurid kapten Döring ja Ungern-Sternberg Viljandis pärast 5000 km pikkuse lennu sooritamist ümber Euroopa lennukil ES-UST. Foto aastast 1931, Jaan Riet, Rahvusarhiiv

Lennunduse populariseerimise aktsioonist osa võtnud lennukid ja lendurid Viljandi järve jääl. Foto aastast 1931, Jaan Riet, Rahvusarhiiv

Heinz von Ungern-Sternbergi mehaanikatöökojas ehitatud monoplaan ES-AAC
Lendurid kapten Döring ja Ungern-Sternberg Viljandis pärast 5000 km pikkuse lennu sooritamist ümber Euroopa lennukil ES-UST
Lennunduse populariseerimise aktsioonist osa võtnud lennukid ja lendurid Viljandi järve jääl
Vaade Viljandile: Vaksali tänav, mõisa peahoone ja aed ning Jaani kirik

Vaade Viljandile: Vaksali tänav, mõisa peahoone ja aed ning Jaani kirik. Postkaart aastast 1910, kirjastaja E. Ring, Viljandi Muuseum

Loss läheb Eesti riigi kasutusse

Vabadussõja puhkedes liitus Heinz 20. novembril 1918 formeeritud Viljandi baltisakslastest kodumaakaitse salgaga – Felliner Heimatschutziga, mis peagi liideti Tartu samasuguse salgaga ja hiljem Balti pataljoniga, kus ta teenis 25. juulini 1919.

Kuigi mõisad 1919. aasta maareformiga võõrandati, jäeti enamik Viljandi mõisa hooneid ja linnalähedane saeveski Ungern-Sternbergi perekonnale. 1919. aastal riigistas Eesti Vabariik Viljandi mõisa, selle maad liideti Viljandi linnaga ning mõisa häärber läks riigi kasutusse. Linnas, aadressil Mõisa tee 12 (tänapäeval Hariduse tänav 12) oli Ungern-Sternbergidel veel õllevabrik ja Heinz Ungern-Sternbergi lennukitehas ning hiljem ka mehaanikatöökoda, kus ehitati busse.

Viljandi Ungern-Sternbergid, sealhulgas Heinz, siirdusid Saksamaale juba ümberasujate seas 1939. aastal.

Mõisahoone aegade tuules

Pärast mõisate võõrandamist asusid mõisa kivist peahoones 1923. aastast aktsiisivalitsus ning Viljandi maakonna riigimaade ülem. 1934. aastast tegutses mõisas Eesti politsei Viljandi-Pärnu prefektuur. Nõukogude perioodil asus rahva seas miilitsamajana tuntud hoones Eesti NSV siseasjade rahvakomissariaat ehk NKVD. Arestikambrid kinnipeetute paigutamiseks asusid mõisa keldris. Majas paiknes ka Eesti NSV siseministeeriumi kontor ning hiljem Viljandi rajooni täitevkomitee siseasjade valitsus. Taasiseseisvunud Eestis tegutses mõisas Viljandi politseiprefektuur kuni 1998. aastani, mil hoone läks erakätesse.

Viljandi loss augustis 2012

Viljandi loss augustis 2012. Foto Ivar Leidus, Wikimedia

Schloss Fellini vapilogo

Tulevik butiikhotellina

2018. aastal ostis Viljandi mõisa peahoone ettevõtja Viktor Siilats, kelle isapoolsed juured ulatuvad Viljandisse. Koostöös muinsuskaitsega taastati põhjalikku restaureerimist vajanud mõisahoone, et anda sellele tagasi kunagine parunipere aegne hiilgus. 2021. aasta augustis Viljandi lossis avatud omanäolises butiikhotellis Schloss Fellin on 17 luksuslikku numbrituba, spaa- peo- ja konverentsiteenused, raamatukohvik ning gurmeerestoran.

Lugege mõisa ajaloo kohta lähemalt:

Pildiviited:

  1. Viljandi mõis — nn. “Uus loss”, AM N 44651:2, Eesti Ajaloomuuseum SA
  2. Koloreeritud postkaart 7 Viljandi vaadet, VM VM 4598 F 24/1086, Viljandi Muuseum
  3. Aadlivapid Ajalooarhiivis. Raamatukogu A II 50-2 Nr. 103
  4. Viljandi mõis - nn. "Uus loss", AM N 44651:1, Eesti Ajaloomuuseum SA
  5. Viljandi mõis - peatrepp, trepi ees hobused hoidjatega., AM N 5634:14, Eesti Ajaloomuuseum SA
  6. Fotonegatiiv, Heinz Oswald Paul Richard von Ungern-Sternberg (Viljandi mõisniku poeg, 1900-1945) 09.03.1904 foto J. Riet, VM VMF 424:182 F, Viljandi Muuseum
  7. Fotopostkaart, lennuk, H. Ungern-Sternbergi monoplaan ES-AAC, 13.07.1934, VM VMF 518:3040 F 12855, Viljandi Muuseum
  8. Lendurid kapten Döring ja Ungern-Sternberg Viljandis pärast lennu sooritamist ümber Euroopa lennukil ES-UST (lennu pikkus ca 5000 km). EFA.113.0.41121.
  9. Lennunduse populariseerimise aktsioonist osavõtnud lennukid ja lendurid Viljandi järve jääl. Jaan Riet, EFA.215.3.8458
  10. Trükipostkaart, Vaksali tn, Viljandi mõis (peahoone, aed), Jaani kiriku torn, u 1910, kirjastaja E. Ring, VM VM 1340 F 2195, Viljandi Muuseum.
  11. Viljandi mõisa peahoone, augustis 2012. Ivar Leidus, CC BY-SA 3.0 EE, Wikimedia Commons